1) Kust leida sobiv koduõpet aktsepteeriv kool?
Sageli on parim lahendus koduõppesuunitlusega kool. Ehk siis niisugune kool, kus on tööl koduõppekoordinaator ja kus ollakse harjunud koduõppuritega tegelema. Sellised koolid võivad korraldada koduõppe perepäevi, kus pered saavad tutvusi luua ja kogemusi vahetada. Perepäevadel võidakse korraldada koolitusi ka lapsevanematele. Ka kohalikud koolid võivad olla avatud koduõppele. Kodulähedases koolis koduõppel olemise eeliseks võib olla võimalus osaleda mõnedes ainetundides ja huviringides.
Koduõppesõbralikud koolid: http://koduope.ee/Koolid/
2) Kas koduõppele saab jääda ainult siis, kui esitada avaldus seadusega kehtestatud tähtpäevaks?
Seadusega on kehtestatud, et vanema soovil koduõppe alustamiseks tuleb esitada avaldus 20. augustiks ja 20. detsembriks. Suurem osa koole, kus puudub koduõppe koordinaator, sellist korda järgibki. Paljud pered jõuavad koduõppele siiski olude sunnil, mitte maailmavaatest tingitud sooviga. Sageli tekib vajadus minna koduõppele keset kooliaastat – näiteks tekivad raskused õppetegevuses, keerulised probleemid klassi- või koolikaaslaste või õpetajatega, koduste olude muutus, mis ei tundugi lahendust omavat. Koduõppekoordinaatoritega koolid on üldjuhul valmis selliseid peresid ja lapsi aitama ning võtma neid vastu koduõppele kooliaasta keskel. Seetõttu võtke nende koordinaatoritega julgelt ühendust, kui leiate, et koduõpe oleks Teie oludele sobiv lahendus. Koos leitakse võimalus lülitada laps koduõppele kasvõi maikuus.
3) Mis on individuaalne õppekava?
Koduõppel tuleb lapsele koostada individuaalne õppekava (IÕK), mis peaks tuginema kooli õppekavale. Kooli õppekava toetub riiklikule. Osad vanemad teevad IÕK otse riiklikule toetudes. Kui on valitud oma maailmavaatega kooskõlas olev kool, siis võiks kooli õppekavale toetumine lihtsam olla, sest seal on õpieesmärgid klasside kaupa. Riiklikus kavas on kooliastmete kaupa, mis annab jälle rohkem liikumisruumi neile, kes on mõnes valdkonnas teistest ees või taga. On võimalik, et individuaalse õppekava koostab koduõppurile kool ise. Esimesel korral võib IÕK koostamine tunduda üle jõu käiva ülesandena, kuid tegelikult ei ole see nii keeruline. Kindlasti tasub käia mõne koduõppesuunitluse kooli perepäeval, et IÕK koostamise kohta teavet saada. Seal osatakse asjad lahti rääkida ning IÕK koostamine võib osutuda lihtsaks.
4) Kuidas toimub koduõppe kontroll?
Riik on pannud kontrollimise ülesande koolile, kus laps kirjas on. Tulemuste eest vastutab lapsevanem. Vanema vastutus on ilmselt mänginud rolli selles, et on järjest rohkem koole, kus koduõppesse paindlikult suhtutakse. Kui kõik kooli vastutus oli, siis õpetajad kartsid koduõpet rohkem ja püüti rohkem kontrollida edasijõudmist. Kooli tagasi tulemise soovi korral võib lapsele teha testi, et hinnata klassi tasemele vastavust. Ei saa eeldada, et kui pool aastat kodus mitte midagi teha, siis saab pärast jälle rahus klassiga koos edasi minna. Testida saab vanem ise kasvõi iga päev. Kirjastustel on selle jaoks kontrolltööde kogumikud ja internetist leiab õpetajate koostatud teste.
Koduõppesuunitlusega koolid kohtuvad koduõppuritega tavaliselt kaks korda aastas toimuvatel arenguvestlustel. Selleks peab koduõppepere saatma koolile eelnevalt IÕK, kuhu on kantud tehtud töö kirjeldused, saavutatud tulemused ja hinnang tööle. Samuti on vaja ette näidata õpimapp valikuga tehtud töödest. Sellele võib lisada ka video- ja audiofaile.
5) Kas ja kui palju on vaja kodus süsteemi järgi õppida või piisab ainult lapse jälgimisest?
Need kaks võimalust ei välista teineteist. On vaja süsteemi (olgu see vaid lapsevanema peas), aga ka last jälgida. Kõik sõltub sellest, kui vastutavaks vanem end koduõppes peab ja kuidas jagatakse seda vastutust kooliga. Mida rohkem on koduõppes kooli ettekirjutusi ja tingimusi, seda rohkem peaks päevas olema ranget süsteemi ja vähem spontaansust. Vanema suurema omavastutuse puhul on rohkem võimalust lapsel tõeliseks isetegemiseks, -avastamiseks ja leidmiseks. Kuid ka sel juhul on vanem see, kes suunab, aitab ja juhib, kui vaja.
6) Kas on võimalik ka osaline koduõpe?
Osalist koduõpet kui sellist Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ei ole. Siiski on see võimalik kokkuleppel kooliga. Hiljemalt 20. detsembriks tuleb teha koduõppe avaldus (koduõppe vanema taotlusel), kus siis saab täpsemalt kirja panna, millistes ainetes koduõpet soovitakse. Koduõppele jäämise otsuse teeb kooli õppenõukogu ja edaspidi hakkab töö toimuma individuaalse õppekava alusel.
Koduõppel saab olla osades ainetes. Selleks on vaja isiklikku kokkulepet konkreetsete õpetajatega, kelle tundides laps kohal käib. Sellise korraldusega on käidud oskustundides (kehaline, muusika, inglise keel, käsitöö) ja muu kodus tehtud. Koduõppe osa ei tohiks see muus osas mõjutada, kui et sarnaselt huvikooliga on vaja tundidesse kohale jõuda. Sellise kokkuleppe saamine võib olla raske eelkõige seetõttu, et klassi üldise toimimise suhtes võib olla halb, kui mõni laps käib ainult mõnedes tundides ja teised kõigis. Teiseks on tehtud nii, et ollakse üks päev nädalas koduõppel ja neli päeva koolis. Seda on tehtud lapse nõrga tervise korral ja siis on küll vaja täpselt kooliga ühes taktis käia, et näiteks reedel kodus olles esmaspäeval koolis ikkagi teistega sama kaugel olla. Kolmandaks saab alati palgata eraõpetaja ainetes, mida ise ei oska hästi õpetada. On ka peresid, kelle laps on koduõppel ja õpetab täielikult eraõpetaja. Eraõpetaja võib palgata ka mitme pere peale ja teha mõnes üksikus aines laste grupi või kõigis ainetes on siis juba nagu minikool kodus.
7) Mis on tervislikel põhjustel koduõpe?
Tervislikel põhjusel koduõpe määratakse direktori käskkirjaga. Määramise aluseks on vanema taotlus ja Rajaleidja nõustamiskomisjoni soovitus. Sel juhul korraldab koduõpet kool (nt õpetaja koduvisiidid; õppeprotsessi jälgimine jms.) Ka sel juhul tehakse õpilasele individuaalne õppekava.
8) Kas koduõppe vanem peab olema õpetaja kutsega?
Oma last võib kodus õpetada iga vanem, selleks ei pea olema õpetaja kutsetunnistust ega vastavat kogemust. Arvestada tuleks sellega, et esimeses kooliastmes (1.-3. klass) peab vanem last pidevalt juhendama ja tema jaoks olemas olema, sest laps alles õpib põhivõtteid, nagu lugemist, kirjutamist, analüüsimist, andmete kogumist, arvutamist, võõrkeelte põhja. Teises kooliastmes on koduõppijad juba iseseisvumas ning suudavad suure osa õppetegevusega ise toime tulla. Kindlasti vajavad nad juhendamist, kuid tavaliselt juba väiksemas mahus. Tekib parem aja planeerimise oskus ning huvi õppimisega tegelda tavaliselt süveneb. Kui laps teises kooliastmes alles alustab koduõpet, ärge heituge sellest, kui tal ei ole huvi õppimise ega iseseisva tegevuse vastu. See on koolisüsteemist väljumise puhul levinud, sest lapsed on harjunud pigem käsku täitma, kui iseseisvalt mõtlema ja eesmärke püstitama. Koolistressist väljatulek võtab sageli 3-12 kuud aega, sõltuvalt sellest, kui suured raskused koolist selja taga. Andke lapsele aega tegelda sellega, mis teda tõesti huvitab, või otsida üles see, mis teda huvitada võiks. Soov õppida on inimesele loomuomane, beebide ja väikelaste õpihimu on pea võimatu pidurdada. See soov tuleb koduõppel tagasi, kui last asjakohaselt toetada, olla tema liitlane ja tema heaolu eest seista. Palun ärge tekitage lapses süütunnet selle pärast, et ta ei soovi mõnda ainet õppida. See suurendab veelgi vastumeelsust.
Ka kolmandas kooliastmes (7.-9. klass) tundub koduõpe paljudele vanematele keeruline, kuid see on võimalik ja võib olla oluline edukogemus. Kui noor on saanud tunda, et ta õpib elus iseenese jaoks ja et tema valikuid austatakse, on ta selles vanuses vägagi valmis ja võimeline ise õpieesmärke seadma ja neid kiiresti ning lennukalt täitma. Vajaduse korral võib palgata eraõpetaja, otsida sobivaid huviringe, saata lapse teaduskooli. Lahendusi on palju. Ühte ainet ei pea õppima kord nädalas terve aasta. Ühe klassi füüsika saab ka kahe nädalaga intensiivõppes huvipakkuva ja meeldejäävana selgeks teha. Andke enesele ja lapsele võimalus ning näete, kuidas asjad hakkavad laabuma.
Mõelge ka sellele, et COVID-19 aegse distantsõppe puhul pidid kõik lapsed ja vanemad kodus õppimisega hakkama saama.
8a) Kuidas saada koduõpetajate koolitust või toetust?
Vanema soovil koduõppe puhul hoolitseb kodus toimuva eest lapsevanem. Tervislikel põhjustel koduõppe puhul on määratud teatud arv tunde, mil õpetaja last õpetab. Koduõppe õpetajaks ei ole vaja eraldi koolis õppida ega spetsiaalset täiendõpet saada. Koduõpe on individuaalõpe.
Lapsevanemal, kes soovib oma lastele koduõpet pakkuda, on oluline põhjalikult selgeks mõelda, mida ja miks ta teeb.
Soovi korral võib vanem osaleda erinevatel kursustel, mida mõnede koolide juures korraldatakse. Vanemad võivad ka koopereeruda ja korraldada koos seminare või kutsuda kellegi endale huvitaval teemal kõnelema või töötuba läbi viima.
8b) Kas koduõppepere saab materiaalset toetust riigilt (nt õpetaja palk lapsevanemale)?
Õpetaja palka lapsevanem ei saa. Koolile iga lapse jaoks eraldatavad rahad jäävad kooli hoolimata sellest, kas laps käib koolis kohal või on koduõppel.
8c) Kuidas tagada koduõppe toimimine, kui lapsevanem pole selleks valmis?
Ilma vanema huvita oma lapsele koduõppe pakkumise vastu koduõpe ei toimi. Kui vanemal on küll huvi ja soov, kuid tal on koduõppe suhtes hirmud ja kahtlused, siis on võimalik neist hirmudest ja kahtlustest rääkida ja lahendusi otsida. Soovitame käia Koduõppe Keskuse koduõppepäevadel, mida korraldatakse neli korda aastas.
Või võtta ühendust koduõppesuunitlusega kooliga ja käia nende perepäevadel, mis võivad toimuda isegi kord kuus. Paljude vanemate kahtlused ja hirmud hajuvad, kui nad puutuvad kokku kogenud koduõppeperedega ja näevad, kui kenasti seal asjad laabuvad. Koduõppepered suhtlevad omavahel ja toetavad üksteist. Koduõppele jäämine ei tähenda üksi jäämist, elust ära lõigatust ega rasket elu.
Koduõpe ei ole üldjuhul keerulisem sellest, kui pead iga päev koos lapsega koduseid ülesandeid lahendama. Tavaliselt on see lihtsamgi, sest koduõppel saab seda kõike teha puhanud lapsega, tavaõppel aga juba koolipäevast väsinud lapsega.
9) Kuidas ühildada koduõpe ja töö?
See sõltub konkreetsest tööst, lapsest ja vanemast. On võimalik, et laps õpib päeval iseseisvalt näiteks kodus või raamatukogus ja õhtul vaatab koos lapsevanemaga üle, kuidas ta sellega hakkama sai. On võimalik, et ta on vanemaga töö juures kaasas ja õpib vaikselt seal, küsides komistuskohtades vanemalt nõu. On võimalik, et laps ja vanem õpivad koos kas pärast tööd või vanema vabadel päevadel, sest kodus õppides, kuna töö on individuaalne, kulub õppimiseks mõnikord natuke vähem aega kui koolis käies. Ja on ka võimalik, et vanem töötab sellisel kohal, kus ta saab kas osaliselt või täielikult kodus töötada, siis on ta lapse jaoks küsimuste esitamiseks ka käepärast. Üks asi, mille töötava vanema laps koduõppel kindlasti lisaks ära õpib, on oskus arvestada teiste tööga, märgata õiget hetke, mil küsimuse esitamine teist tema tegevuses ei sega, oskus keskenduda ja töötada olemasoleva aja jooksul intensiivsemalt, kui ta koolis töötaks. Juhul, kui ta on vanemaga töö juures kaasas ja see töö juhtub olema kusagil, kus on ka teisi töötajaid, siis õpib ta viisakalt ning korrektselt suhtlema ka teiste täiskasvanutega, nende seltskonnas hõlpsasti toime tulema, ta oskab hiljem ka n-ö tänaval iga täiskasvanuga suhelda ühtaegu nii enesekindlalt kui viisakalt. Ja kui ta on juba pisut suurem, siis õpib ta ise planeerima oma aega ning iseseisvalt töötama. Kõige selle õppimiseks on tal loomulikult alguses tuge vaja.
***
Vahel on ühe või mõlema lapsevanema kodune, töö- ja huvialane elu nii sujuvalt korraldatud, et lapsed on kõigi loomulik osa. Lapsed saavad osa vanemate tööelust, mis võib ühtlasi olla ka hobi ning laste olemasolu rikastab tööelu ja aitab avastada uusi olulisi tegevusvaldkondi. Vahel leiavad vanemad, et koduõpe ja lastega koos kasvamine on nii tugev prioriteet, et tööd, mida laste kodus kasvamisega sobitada ei anna, sinna kõrvale ei mahu.