Koduõppe suvepäevad 2015


Kuidas õpetada koduõppelapsele keemiat?

Sille Poola koduõppe suvepäevadel 15. augustil 2015


Ma sain aru ühest olulisest asjast. Ja ma leidsin, et on olemas üks hea meetod, üks nipp, kuidas seda teha. Lühidalt: kui sa soovid oma lapsele õpetada keemiat ja laps ei ole keemiast huvitatud, siis TULEB RAKENDADA SUNDI. Sain aru ka sellest, et sunnimeetodid on täiuseni viidud koolisüsteemis. Eks seetõttu me oma lapsed kooli viimegi. Me tahame, et laps õpiks keemiat. Laps ei taha. Meie ei taha last sundida (õigemini ei saa sellega hakkama) ja seetõttu viime ta kooli. Las õpetaja sunnib. Mina pesen oma käed puhtaks ja kui õpetaja hakkama ei saa, siis süüdistan õpetajat.


Esimene näide eelmisest aastast: Pika staažiga eesti keele õpetaja ütles mulle oma 7. klassi õpilaste eesti keele oskuse kohta: „Mul on klassis üks tark tüdruk ja 5 rumalat poissi.“ Sellel õpetajal on absoluutselt kõik: 30-aastane pedagoogistaaž, metoodika, õpetaja diplom jne. 6 õpilasest oskab eesti keelt hästi üks…

Meie aga arvame, et last kodus õpetaval vanemal puudub õpetaja diplom, metoodika, kogemused. Kui mina läheksin selle klassi ette ilma haridusalase kraadita, metoodikata, kogemusteta, siis tulemus oleks sama. Miks? Seetõttu, et 6 õpilasest ainult ühel on huvi eesti keele ja kirjanduse vastu.


Teine näide eelmisest aastast: Staažika eesti keele õpetaja tütar on lõpetamas gümnaasiumi. Ees on kirjand. Õpilane on hea õpilane: väga heade ja heade hinnetega. Ta on käinud 12 aastat koolis, ta on pidanud püsivalt õppima ja lõpukirjandiks saanud emalt pidevalt juhendamist. Tema lõpukirjandi punktide arv on 30 (maksimum 100). Õppides koolis ja omades kodus pedagoogi ei vii kedagi 100 punktini. Sestap sa võid palgata näiteks Sille, kes oskab keemiat ja tuua ta oma lapse juurde. Laps ei hakka keemiat oskama, sest see ei huvita teda. Sille oskab edasi ja veel paremini, sest talle meeldib keemia.

Jätke keemia õpetamata. Tundub ketserlik mõte. Kuid vaadake seda lähemalt. Kas me üldse teame, kui palju võib laps juba keemiast teada. Ma toon näite oma kogemusest:

Olen olnud toortoituja ja toortoiduga tegeleja juba 7 aastat ja täpselt samapalju ei ole ma keetnud kodus moosi. Vanad küpsetatud oskused on roostes. Sel suvel tuli minu koju ootamatult (kutsumata) väga suur korvitäis mustikaid ja kirsse. Kuivatamise maht on piiratud, kõhu maht samuti. Otsustasin keeta mõned purgid moosi. Panin mustikad ja kirsid potti, keetsin, ajasin läbi sõela, lisasin pruuni suhkrut, keetsin veel ja valasin purkidesse. Sain 6 purki moosi – kokku 2 liitrit. Järgmisel hommikul selgus, et kuumatöötlemisoskused on roostes ja moos oli jäänud liiga vedelaks. Jooksin poodi, tõin suhkrut lisaks. Panin moosi uuesti patta, lisasin kilo suhkrut. Tõin sahvrist ühe purgi juurde. Valasin uuesti läbikeedetud moosi purkidesse – sain ikka 6 purki ehk 2 liitrit moosi. Mõtlematult porisesin, et ma ju panin veel ühe kilo suhkrut, miks siis ikka sama palju moosi tuli. 11-aastane poeg läks mööda ja ütles: „Sa ei saa rohkem moosi, sest suhkur, mida sa lisasid, on hügroskoopne, ta imab vedeliku moosist endasse – kaal suureneb, maht mitte. Molekul tiheneb ja sa saad ikka 2 liitrit moosi…“. Kaal küll tõuseb aga maht ei muutu.


Sel hetkel ma juba teadsin, et tulen koduõppe suvepäevadele rääkima keemia õpetamisest. Ja ma huvi pärast tahtsin teada, palju minu laps ilma keemiat-füüsikat õpetamata teab. Küsisin, millest koosneb molekul? Vastus: aatomitest. Küsisin, millest koosneb aatom? Vastus: elektronidest. Küsisin, mis laeng on elektronidel? Vastus: Kõik on negatiivne. Küsisin, aga neutron? Vastus: Ära hakka, nii väikest robotit, mis mahuks aatomi sisse, ei ole veel tehtud ja järelikult on niikuinii kõik, mis on aatomi sees, teoreetiline järeldus. Siin meie vestlus lõppes. Ma ei ole kunagi õpetanud talle füüsikat ega keemiat. Tema vastused ei oleks rahuldavad lõpuklassis, kuid on piisavad praegusel hetkel. Tal on ettekujutus. Ta on lugenud, filme näinud, koos oma pere ja kogukonnaga elanud elu ja paratamatult on igas olukorras, raamatus, filmis tükike elu. Ja igas elu tükikeses on kübeke keemiat. Mina arvan, et sellest piisab.


Ma olen tihti meenutanud oma ülikooliaega. Ja meenutanud ühele lähedasele inimesele, kuidas tema ülikoolis käis. Pool aastat elas lõbusat elu ja pidutses, kaks nädalat enne sessi (vahel ka kolm päeva enne eksamit), istus konspektidega (mitte enda omadega) maha ja tegi eksamid enamjaolt hindele hea ja väga hea. Ja nii viis aastat järjest. Nüüd 20 aastat peale ülikooli on ta jätkuvalt oma erialal edukas. Miks me arvame, et sama ei või teha juba varem. Need teemad ja alad, mis last huvitavad, neid saab õppida täismahus, et anda huvile maksimum võimalus. Need teemad, mis ei huvita – neil ei ole niikuinii perspektiivi. Koolis või kodus, metoodikaga või ilma, diplomeeritud pedagoogiga või omapead – huvi puudusel ei saa miski aidata. Isegi sund on paljudel juhtudel võimetu. Me teame kõik oma koolikogemusest nutvaid lapsi ja kahemehi. Meelitused ja hirmutamine, soosingust, armastusest, hüvedest ilmajätmine on oma olemuselt samuti sund. Sestap ka – kui teile (aga mitte teie lapsele) on oluline keemia ja kui ühiskond soovib mängida seda mängu, et keemia (mitte aga lapse loomulik anne) peab olema kõikide laste peades eksami ajal (sest muul ajal on see vaid napilt 5% peades), siis võtate enne eksamit keemia õpiku – laps loeb selle läbi (ja te võite teda aidata) ning läheb eksamile ja teeb selle vähemalt miinimumi peale ära. Nii on see alati olnud ja nii saab see olema ka edaspidi. Kas laps on võimeline näiteks 9. klassis ainult paari nädalaga omandama kahe aasta keemiakursuse. Ma arvan, et on. Seda enam, et kõik teavad keemiast alati midagi. Keemia õppeaine puhul õpib enamik lapsi koolis ainult eksami jaoks. Ja unustab selle kohe peale eksamit. Mõned rahutumad kannavad veel paar aastat teatud kilde endaga kaasas. Koolist väljudes teavad paljud paari aasta pärast vaid seda, et vesi on H2O. Ja kas nad sedagi täpselt teavad.


Näide koduõppe perest, kus laps ON keemiast huvitatud. Tegemist 9- ja 10- aastase poisiga. Pliidil keeb potis vesi. Isa üritab võtta õpetaja rolli ja ütleb poistele: „Vaadake, vesi keeb. Teate, mis vesi on - H2O. See on vee aatom… Laps katkestab teda ja ütleb: „Isa! See on vee molekul, kus on kaks vesiniku (H) aatomit ja üks hapniku (O) aatom…. Keegi ei ole neile kunagi keemiat õpetanud. Nemad tunnevad huvi. Kuidas aidata keemiahuvi korral? See on lihtne. Raamatukogu, internet – youtube on täis igat liiki õppevideoid, ajakirjad. Ja miks mitte ka keemikust tuttav või mõni entusiastist keemiaüliõpilane. Suure huvi korral oskab tulevane keemik keemiat juba enne kooli minekut.


Niipalju kui mina mäletan, olid minu klassi matemaatika, füüsika ja keemiageeniused seda juba siis, kui nad kooli tulid. Ja nad olid alati õpetajast ja õpikust ees. Nad ei kuulanud tunnis, nad lahendasid tagapingis olümpiaadi ülesandeid. Neid ei juhendatud, nad haarasid lennult. Need, kes minu klassis olid esimeses klassis matemaatikas kolmemehed, olid seda ka gümnaasiumi viimases klassis.

Oli neid, kes väga visa õppimise ja koduse sunniga said hindeks nelja või isegi viie – kes käisid tegemas järeltöid, pingutasid, poetasid pisara ja püüdsid kodustele meelehead teha. Täieliku huvipuuduse korral oli ja on võimalik rakendada sunnimeetmeid nii, et hindeks tuleb hea. Kuid see oli sunnitud teadmine, matemaatika ei voolanud neis vabalt, nad ei osanud sellega eksperimenteerida, mängida, rõõmu tunda. Higi otsaees püüti olla parim. Peale kooli ei ole keegi neist valinud ametit, milles oleks vaja olnud neid aineid.