Eesti hetkeseis 2006 - koduõpe vanemate soovil

Merje Luuk

Kes vastaks küsimusele, mis aitab kasvatada inimeses ausust, töökust, kaastunnet, loovust, kohusetunnet jne? Kas need omaduses, mida oma lastes tahame näha, on midagi, mis tuleb meil kasvatajate ja õpetajatena lastesse "istutada" või on need inimesele loomuomased ja peame vaid hoolt kanda selle eest, et need soodsates kasvutingimustes saaksid ilmneda?

Tark mees G. Aarma on öelnud, “Kui ideaalist lähtuda, siis peaksid kõik lapsed kuni seitsmeaastaseks saamiseni kasvama ema bioväljas, st laps ei tohiks päeval ega öösel emast kaugemal olla kui 4 meetrit.

Teisel seitseaastakul võib ta juba 4-6 tundi emast või isast eemal olla ja kolmandal seitseaastakul terve pika päeva. Öösel aga peab ta kodus magama, et oma turvalisustundele ühe kinnitust saada.

Mitte kunagi pole emast kodus nii suurt puudust tuntud kui just tänapäeval”

Ema on see, kes annab väikesele lapsele kasvamiseks vajaliku turvatunde, hoolib temast enim, tunnetab lapse vajadusi, märkab tema tugevust ja nõrkust, laseb tal mängida ja leida sellest rõõmu. Selliselt kasvanud lapse arenemist ei hoia kinni miski. Temas on julgust, spontaansust, uudishimu, fantaasiat - kõike seda, mida vajab laps astudes üle õppimise läve. Selline laps ei vaja eraldi dressuuri, sest ta kasvab loomuldasa kooliküpseks ja õpihimuliseks.

Küsimus kooliküpsusest tundub olema Eesti alus- ja alghariduse üks põhiküsimusi, et kas peaks küpsetama ja kes peaks küpsetama ja kui palju peaks küpsetama jne.

Loomulikult teeb iga pere endale sobivad otsused ise, vastavalt võimalustele. Siin on küsimus sellest, kas ja kuivõrd teeme neid otsuseid südame järgi, tõeliselt tunnetades last ja tema vajadusi. Ja kuipalju allume hetkemoele, tavaarusaamadele sellest, mis on "õige" ja üldiselt aktsepteeritav. Kes peaks peresid aitama? Kas haridussüsteem, mis ise otsib endas selgust ühe uute reformide kaudu või kasvatusteadlased, kelle sõna ei kostu kõigini või siiski me ise...?

Võime alati valida hirmu ja armastuse vahel.

Hirm on see, mis paneb noori emasid kannatama eliitkoolide katsete pärast. Ja tunde pärast, et nende laps jääb rongist maha. Ja lapse helge ja kindlustatud tuleviku pärast.

Armastus usaldab enda väge ja see usaldus toetab last nõnda, et ta leiab enda koha elus ka siis, kui tema lapsepõlve pole lühendatud enneaegselt ja asjata.

Vanemad peaksid endasse rohkem uskuma. Vastused on olemas neis endis ja lapsed ootavad just neid vastuseid.

Hetkel on Eestis jalgu alla saama uus suund hariduselus, see on koduõpe lapsevanema soovil. Ema (või mõlemad vanemad koos) õpetavad ise oma last kodus, just sellisel moel ja nii kaua, nagu mõlemale sobib. Sellise õppevormi eelisteks on äärmiselt individuaalne õpe, paindlikud võimalused igapäevase õpitegevuse korraldamiseks, laste väiksem kurnatus, nii et aega jääb rohkem üle tegelemaks huvialadega. Sellist õpet saavad lapsed ei pea õrnas eas rinda pistma meie koolide kurva reaalsusega, milleks on stress ja vägivald.

Koduõppe puhul ei teki küsimust kooliküpsusest. Üleminek ühest olekust teise toimub sujuvalt. Kooli MINEKU üle ei otsusta psühholoogide test ega konkurss, vaid õppimine algab, kui laps ise selleni jõuab.

Kuidas selline eelküpsetamata variant reaalsuses toimib, sellest annab ehk väikese pildi alljärgnev.

Paari-kolme viimase aasta jooksul on Pärnumaal 7 peret oma lapsed võtnud koduõppele “vanema soovil”. Need pered on olnud omavahel suhteliselt tihedas kontaktis, moodustades omamoodi toetusgrupi.

Minu ettekande sisu on nende perede ja lisaks veel kahe Tallinna koduõppepere vastused ankeedile, milles uurisin, kuidas vanemad end hetkel selles koduõppelises vormis tunnevad.

Saatsin kokku ära 10 ankeeti, vastused saabusid 8le.

  • Esimene küsimu oli pere suuruse ja vanemate hariduse kohta.

Need koduõppepered on kindlasti suurema laste arvuga kui Eesti keskmine. Vastanute seas oli üks 7, üks 6, kaks 5, kaks 3, kaks 2 ja üks 1lapseline pere. Suurem laste arv on ilmselt “kergendavaks asjaoluks” ema kodus olemisel, samas raskendab see keskendumist vaid ühele lapsele, kuna ülejäänud tahavad oma aega, rääkimata majapidamisetöödest. Ja lapsi oli peredes vanuses 2kuud kuni 20 aastat.

Haridustase on 6-l emal kõrgem, ühel lõpetamata kõrgem ja ühel keskharidus.

  • Järgmine küsimus oli elukoha kohta -

8st vastanust 2 elas linnas ja 6 maal. Tõnis Lukase haridusministriks oleku ajal pikendati koduõppe seaduslikkust 4lt klassilt 6le just põhjendusega, et see annab võimaluse maapiirkondades elavatele haritud vanematele oma lapsi ise õpetada, omamata vajadust neid kuhugile kaugele kooli vedada.

  • Järgnevalt küsisin laste vanuse kohta, keda kodus õpetatakse.

Laste vanus jäi vahemikku 7 kuni 11. Kolmes peres on ka vanemad lapsed enne koduõppel olnud, kuid nemad on nüüdseks koolilapsed.

Kahes peres õpetatakse kodus korraga kolme last (mõlemas sh kaksikuid), ühes kahte, ülejäänutes üht.

  • Siis küsisin, et alates millisest klassist olnud laps(ed) koduõppel?

8 last on alates 1st klassist,

2 alates teisest,

üks alates 3ndast.

Eelmiste laste puhul on koduõppele võetud ka alates 3. ja 4. klassist. Ja siis on olnud kodus aasta kuni kolm ja seejärel taas kooli läinud.

Vastustena küsimusele “miks teie lapsed on koduõppel” toodi välja sobiva kooli puudumise (sh wald. kool või lihtsalt vanemate meelest hea tasemega kool) ja see, et praegune koolisüsteem ei arvesta laste ealiste iseärasustega (“Meie praegune koolisüsteem ei arvesta laste ealisi iseärasusi, mõne teemaga (näit. eesti keele gramm. või matem. mõisted) alustatakse liiga vara, teiselt poolt võõrkeeletega või matem. suuremate arvudega arvutamisega jälle liiga hilja”) ja on liiga jäik, vastumeelsus hinnete suhtes, ühiskonna halbade mõjude eest kaitsmine. Siis leiti, et kui andekas laps tahab tegeleda rohkem end huvitava alaga (tants ja muusika), annab koduõpe võimaluse sellele pühenduda. Väheoluline pole vanemate sisetunne selles suhtes, et ise tullakse õpetamisega toime lapsele kõige paremal ja sobilikumalt moel (“Samuti meeldib nendega koos olla ja neid ise õpetada. Siis tean, mida oskavad, mida ei”), et koduõpe võimaldab kõige enam arvestada lapse närvisüsteemi iseärasustega (“Avastasin, et last ise õpetades omandab ta esiteks materjali kiiremini ning väiksema energiakuluga meie kõigi jaoks (laps on alati ka tavakoolis olnud nn viieline õpilane), teiseks saab ta tagasi kooli eel täiesti olemas olnud korrektse käitumise oskused (vähemalt osaliselt), kolmandaks saab lapse närvikava jälle tasakaalu (ta on tundlikuvõitu ja õpetaja juhuslikudki märkused viisid ta pikaks ajaks üsna endast välja, kui asi juhtus ebaõiglane olema). Oli ka pettumust juba olemasolevate kooli ja õppimiskogemuste suhtes, kodus loodeti seda kogemust parandada (“Vanema lapse puhul saime esimese koolikogemuse, mis näitas, et kool mõjus lapse huvisid pärssivalt, väsitavalt, konflikte tekitavalt. Lapse teadmised, oskused olid kooli minnes väga head ja tal oli koolis kohati igav, samas andis hüplev ja mitteealine õppekava (näit.palju reegleid!) tagasilööke- lapse huvi isetegemise osas (näit. joonistamine, lugemine,käsitöö) vähenes, spontaanne loomupärane käitumine muutus rohkem “nii peab” käitumiseks. Kuna olin ka ise emana parajalt ebakindel, siis oli lapsel end kahe siiski erineva autoriteedi – kool ja kodu-vahel jagada raske.

Enne vanema lapse 3.klassi vahetasime elukohta, kolisime maale, selleks ajaks oli kogunenud ka enesekindlust ja õppetunde- nii otsustasimegi mõlemad lapsed koduõppele jätta)

  • Siis oli küsimus - milliste materjalide alusel õpetate, kes need valib, kust Te materjalid saate? Palusin võimaluse korral vastata ainete kaupa) –

Siin tuli vastuste erinevus nende vahel, kelle lapsed on kirjas w.koolide juures võrreldes nendega, kellel lapsed kirjas tavakoolis.

Tavakoolis olevate laste vanemad on kohustatud kasutama samu materjale, mis klassis kasutusel. Endastmõista ostetakse või laenutatakse juurde kodus kasutamiseks raamatuid, mis siis vanema valikut mööda kas on või pole kasutusel konkreetses õppimisprotsessis.

W.koolides olevate lapsed kujundavad oma nö õpiku suurtesse valgetesse vihikutesse. Kuna enamus neist vanemaist on käinu Tartu W.seminaris, siis palju kasutatakse seal õpitut, loengutes ja kursustel kuulatud materjale. Lisaks on need vanemad kasutanud vanu matemaatika ja emakeeleõpikuid. Valik tehakse enda ja lapse huvide järgi, paljundatakse üksteise pealt. Tänapäevased õpikuid kasutatakse vaid pisteliselt teatud ainetes. Igapäevases kasutuses on teatmeteosed, kasutatakse raamatukogu.

Inglise keele õppimiseks kasutatakse üldiselt “I love Englishi” raamatut-töövihikut, lisaks w.kooli inglise keele materjale, kust saab näit. palju toredaid luuletusi.

Vanemad külastavad tihti kirjastuste Avita ja Koolibri poode, et olla kursis ilmuva õppekirjandusega.

Ka kunstitarbed (akvarellipaberid, vesivärvid, pintslid, värvipliiatsid) ostetakse ise ja need on üsna kulukas õppematerjal.

Üks pikem vastus “Õppematerjalid olen valinud ise ja olen ostnud välja ka töövihikud ja saanud raamatud ka koolist. Koolis andsid klassijuhatajad trükitud lehekesi tunnikontrollide ja kontrolltöödega, samuti juhendid selles osas, mida laps peab teadma õppeaasta lõpuks.

Eesti keele osas valin ise jutte ja luuletusi, samuti etteütluse tekste erinevatest (laste)raamatutest, ka (rahva)laule. Lapsel on endal ka tohutu lugemishuvi, samuti on ta väga musikaalne, mistõttu kirjutab ta enamasti õigesti. Abiks on olnud ka Tiiu Puik´i Õigekirjaõpik ja –vihik.

Matemaatikas on pearõhk peastarvutamisel. Ülesannete koostamisel on olnud abiks erinevad materjalid- mõned esimese EV aegsed õpikud, Waldorf-seminaridel kuuldu, Koolibri matemaatikaõpikud (3.kl., 4.kl.,Rein Kolde, Endel Noor,Enn Nurk), töövihikud on ka olemas, kuigi kirjutades eelistan vihikut ja pliiatsit . Matemaatikat saab väga edukalt õppida autosõidul linna ja tagasi.

Kõige nõmedam ülesanne, mida olen kohanud, oli matem.töövihikus (1. või 2.klass, ei mäleta täpselt):” Turvamees on 3 aastat noorem kui pankur. Mida saad arvutada? Koosta ülesanne.” Selliste töövihikute peale ei peaks lapsevanemad oma raha kulutama, algklassides peaks piisama õpetajast, tahvlist ja vihikust.

Loodusõpe toimub ka praktiliselt õues ja teoreetiliselt toas erinevate raamatute, juttude ja filmide toel. Hea raamat on “Aastaring Maarjamaal”- annab endale pidepunkte ja vanu tarkusi.

Joonistamine, värvimine- siin mul “programmi”pole, tuleb lihtsalt endal innustuda ja idée välja käia. Abiks on Waldorfpedagoogika nõuanded, kuid kogemust mul endal on vähe. Samas on lapsed alati joonistanud ja ka muudes ainetes saab oma vihikuid kogu aeg kaunistada.

Inglise keel: laulud, luuletused, “I Love English”,praktika vanematega koos

Muusika: lapsed on väikesest peale “muusikas olnud”, õppisid juba enne kooli plokkflööti ja klaverit mängima, nüüd käivad muusikakoolis, väike kannel on ka aeg-ajalt mängimas. Nüüd mängivad juba kodus koos, samuti lähevad mõlemad folkloorilaagrisse. Kodus on erinevad pillid olemas, samuti meeldib vanematele ja vanaisale laulmine ja pillimäng, järjest rohkem oleme uuesti koos laulma hakanud.

Sport: koduõppe loomulik osa- kiigud, ronid kividel, hüppad batuudil, talvel roogid lund, suusatad, uisutad, suvel ujud, sõidad rattaga, kõksid palli, sulgpalli, tennist, jooksed koertega, põgened sääskede eest jne.- tekivad uued mängud, uued reeglid, stressivaba ja hoiab terve. Laps käib vabatantsu trennis.

Tööõpetus: koduse elu loomulik osa . Tüdrukud oskavad heegeldada, õmmelda, kududa, koristada, nõusid pesta, teeme koos süüa…

Ja teine vastus: Alguses olin selles suhtes väga paaniline ja püüdsin kõik õpikud kokku osta. Nüüd on tulnud rahu selles suhtes, et raamat ei õpeta. Põhitöö käib ikka vestluse kaudu lapsega, õpikud vaid toetavad.

  • Siis palusin kirjeldada õpetamise põhimõtteid ja seda, millised allikad on vanemaid kõige rohkem mõjutanud oma põhimõtete kujundamisel?

Mitu peret tõi välja w.pedagoogika põhimõtteid, kuid neile lisandub alati ka individuaalse lähenemise printsiip, mis arvestab lapse võimeid ja taset.

Rõhutati seda, et emana teab koduõpetaja kõige paremini, mis keeles lapsega rääkida nii, et jutt oleks mõistetav ja asjad arusaadavad.

Enamus vanemaid olid üsna vabad otsustamaks õpetatava materjali üle.

Üks ema kirjutas: “ Õpetamise põhimõtteks on igaühelt tema võimete kohaselt, palju tunnustust, vähe kriitikat, ei hinnetele, ei forsseeritud konkurentsile, kõik, mis teed, olgu hoolega tehtud ja hästi, õppimine peab olema huvitav, kaasakiskuv ja lapse endaga seotud. Palju on mind mõjutanud W.koolist saadud positiivsed kogemus, sealne seminar+hilisemad kursused,teiste koduõppevanemate kogemused ja loetud raamatud. Neid on palju: Kuurme, Steiner, Lindeberg, Nikitinid, Käis jne.

Teine ema: Õpetamist on kõige rohkem mõjutanud lapse ja enda areng. Algustõuke koduõppeks andis rahulolematus ühiskonnas, koolis lastega toimuvaga ja info koduõppe võimalikkusest tuttavate perede konkreetse kogemuse näol. Kogenumate tarkus ja enesekoolitus, samuti üha kasvav eneseusaldus ja teadmised.

Kolmas ema: Nagu öeldud waldorf-pedagoogika, kirjandus ja kursused selles liinis; kogemustevahetamine ja jutuajamised sõpradega; tavakool oma äraspidisel moel, kogemus ümbritsevast elust.

  • Küsimusele - Kuidas hindate oma koostööd lapsega? Vastasid kõik pered, et koostöö on hea.

1.„Koostöö on muutunud sujuvamaks. Oleme õppinud koos olema kogu aeg, ka siis kui tuju paha või kui miski ei õnnestu.“

2.„Mida suurem on enesedistsipliin, seda parem on ka koostöö. Hindan väga igapäevase rütmi osa õpetamisel. Üldiselt, sellest ajast, kui õpetan oma lapsi kodus, saan nendega palju paremini läbi, tunnen neid paremini – me kasvame koos“

3.„Koostöö on väga hea. Koduõppe tulemusel on mu lastel kõrgelt arenenud kohusetunne, nad vajavad seda igapäevast tööd, kindlat rütmi, teadmist, et päeva ei tohi lasta raisku minna. Lapsed dikteerivad enamasti ise, millist ainet õppida – kas huvi järgi või selle järgi, mis on pooleli“

4.“Koduõppe alguses olin väga optimistlik, seejärel kogesin sügavaid hirme, süütundeid, et ma ei suuda, ei oska, ei jõua- see pani ka lapsed vastu hakkama ja tekitas ebakindlust. Viimane (e kolmas) aasta oleme lapsega mõlemad hakanud ennast usaldama, teame, et saame hakkama. Õpime ajaliselt vähem, kuid haarame lennult ja tunneme selle üle rõõmu.

  • Koduõppe praktilist poolt kirjeldati mitmeti. Enamus vastajaid nentis, et kõige tulemusrikkam aeg uute oskuste omandamiseks koolilaua taga on kella 9 - 12.30. Edasi tuleb päev oma toimetustega – trennid, huvikoolid jm. Mitmel juhul toodi eraldi välja, et õppimisprotsess sõltub ka lapse initsiatiivist ja huvist.

Tsitaat: „Päeva alustan salmide, arvutamise, rütmiliste harjutustega. Siis tuleb kirjalik osa, mille teema koos. Siis iseseisvad ülesanded. Päeva lõpus loeme või jutustame mingit lugu. Lõpuks veel maalimine või võõrkeel“

„Õppimine toimub minu süsteemi alusel. 3-4 tundi iga päev. Mingil määral arvestan muidugi ka laste tujudega. 1-2 tundi mingi põhiaine, keeletund ja lõppu midagi kunstilist kui jõuab.“

„Õppimine toimub kogu aeg. Ka siis, kui me pole laua taga. See toimub autosõidul, õues, kusagil käies, kedagi oodates. Lapsed küsivad, mina vastan ja seletan – see ongi õppimine. Hommikune intensiivne tööaeg on kella 9 – 12.30ni. Siis kirjutame, arvutame, õpime inglise keelt.

“Lapse initsiatiivist ei sõltu, laps läheks õue kohe.” (tavakoolist koduõppel oleva lapse kohta)

“Praktilise e. reaalse poole pealt on meie koduõpe olnud üsna süsteemitu ja nii on see lihtsalt välja kujunenud. Kui olen teatud teemad ja eesmärgid endale selgeks teinud, siis on mul lihtne ka last kaasa haarata ja ta õpib ruttu. Kui aga isegi ei tea või tegelen hoopis tööasjadega, siis ta keeldub pikemalt iseseisvat tööd tegemast ja hakkab juturaamatut lugema või muusikat tegema.”

  • Küsimusele - kuidas hindate lapse arengut kodus õppides – vastasid kõik vanemad, et lapsed arenevad hästi.

Mulle näib, et võimalus olla kodus on andnud palju aega lugemiseks ja muidu tegutsemiseks, mis omakorda avardab silmaringi ning annab ainet mõtisklusteks ja aruteludeks. Et siis on arenenud. Mingit ühte asja ei oskagi välja tuua, suur rõõm on olla selle arengu tunnistajaks ja osaliseks protsessis. Kordamine ja harjutamine väikeste variatsioonidega tundub nõrkade külgede puhul tulusaim.“

„No küllap nad ikka arenevad. Kuna laste võimed on väga erinevad, ei oska üldistada. Võimekamad arenevad kindlasti kiiremini, kui tavakoolis (meie puhul alternatiiviks keskpärane maakool). Vähemvõimekad saavad valida oma tempo, säilitada positiivse enesehinnangu ja usu oma võimetesse. Igal lapsel ju oma tugevad ja nõrgad küljed. Kõige enam teeb rõõmu, kui suudan lapses äratada mingi teema või aine kohta nii palju huvi, et ta seda omal käel edasi uurib, kui ti ta praktikas oma teadmisi kasutada oskab, kannatamatult järgmist „tundi“ ootab või õnnestunud töö üle uhkust tunneb.“

„Vabalt kasvavate laste (kes koduõppelapsed kahtlemata on) arengut pole võimalik kinni hoida. Nad arenevad iga päev, igal hetkel õppides, kogedes, uurides. Lapsevanemale on see suur rõõm näha, kuidas tema laps silme all omandab uusi oskusi ja hakkab neid kasutama. Minu jaoks on oma laste õpetamisel ka rõõmu ka nende nö mitte-edusammudest, sest see tähendab süvendatumat tööd ja hiljem topeltrõõmu kordaminekust.“

“Kõige suuremad edusammud on selles, et on olnud võimalik pilliaharjutamised jätta hommikupoolikutele ja seetõtu on edusammud selles osas. Peaks ütlema, et tõesti on jäänud vähem külge koolipoisi sõnapruuki ja maneere kui eakaaslastel.” (jutt käib tipptasemeil noortest muusikuist)

  • Koduõppe tugevate külgedena toodi välja aja kokkuhoid, kodune ja turvaline õpikeskkond, võimalus lasta lapsel uni välja magada, süüa tervislikku toitu. Arvati, et, et lapsel säilib huvi õppimise vastu, ei pea kiirustama, saab kõik rahulikult läbi arutada.

Koduõppe kõige parem osa on võimalus olla lapsega koos, näha tema arengut, teha koos tööd. Tahakisn, et õppimine muutuks osaks igapäevaelust, pakuks rõõmu ja oleks vaba soorituspingest. Koduõpe on paindlik, on võimalik arvestada lapse huvi, tuju või kas või ilmaga.

Probleemid tulnevad ajanappusest – kodus õppimine tuleb tahes tahtmata ühitada igapäevaelu ja tööga, arvestada tuleb ka väiksemate „segajatega“. Hea koduõppepäev on hästi ette valmistatud õppimise päev, seega nõuab koduõpe „koduõpetajalt“ tugevat enesedistsipliini.“

„ Tugevaim külg asja juures on pideva tagasiside olemasolu. See annab võimaluse last piisavalt tunnustada, teisalt süvenenumalt tegelda nõrkade külgedega. Pole aja raiskamist, tühja tööd. Laps on toetatud just talle vajalikul ja sobival moel. Oma lastega elada ja jälgida nende kasvamist on suurepärane ja valmistab suurt rahuldust. See on vastastikku rõõmu pakkuv protsess. Minu jaoks pole ka väheoluline, et saan oma lastele pakkuda lihtsalt normaalset elu, head ja tervislikku toitu, võimalust end vabana tunda, lasta neil uni täis magada, viibida palju looduses jne.“

Probleemidena toodi välja veel materjalide hankimise ja ettevalmistamise raskus, tingituna ajanappusest või muudest faktoreist. Siis see, et vahele võib tulla igapäevaeluga seotud ootamatusi, mis häirivad lapse keskendumist. Samuti see, et võib olla raske end eri vanuses laste ja kodutööde vahel jagada.

Tsitaat: “ Probleem on pere toitmine, kui tahta õpetamist täie pühendumisega teha. Ühiskonna suhtumine (ema mingi imelik ja looder, laps ilmselt puudega) – aga eneseusu kasvades see häirib üha vähem.“

Kunagi ütles üks Maarjamõisa haigla perekooli meedik suures loengusaalis, et ärgu me kunagi arvaku, et meie lapse sünnis on midagi erilist, ega ärgu solvugu, kui meile ega meie lapsele haiglas piisavalt palju tähelepanu ei pöörata – võtku me arvesse, et haiglas sünnib iga päev kümneid lapsi ja selles pole midagi erilist.

Ühe minu lapse sõbratari iseenesest väga hea õpetaja ütles hiljuti kooli ja koolilapse kohta midagi sarnast. Mispeale ma tundsin, et kuna koduõppelaps ei koge iga päev teadmist, et ta ei ole midagi erilist, ärgu endast liiga palju arvaku, vaid tal on võimalik kogeda vastupidist – seda, et „usu, nii sina kui kõik teisedki ongi erilised, kõik inimesed on erilised, isegi need, kelle peale me parasjagu hullumoodi vihastunud oleme“ –, siis on koduõpe parem.

Probleem on see, et ei ole seadust, mis lubaks Eestis koduõppega tegeleda kauem kui vaid VI klassini.

Tavakoolis õppiva koduõpilaste vanem:

“Probleemid on selles, et klassijuhataja justkui peab loomulikuks, et nad kõik kontrolltööd ja tunnikontrollid koolis ära teevad ja töövihikud sama moodi täidavad, mis teisedki, seetõttu jääb vähem aega sisuliseks tööks ja mõne asja lahti seletamiseks.

Täitsime näiteks veerandi lõpus mat. Töövihikut 6 tundi ja eestikeelt samuti. Ühest küljest on see tüütu, teiset küljest ei saa aru miks lapspeaks käima koolis terve veerand , et täita lünki mida ta saab teha 12 töötunniga. Ükski täiskasvanu ilmselt selliseks ajaraiskamiseks nõusolkut ei annaks enda puhul.”

13 ja 15 aastased ekskoduõppurid: „Üks-ühene suhe õpilase-õpetaja vahel. Pole koolivägivalda. Saab kaua magada, aega rohkem, saab kõik rahulikumalt teha. Teed nagu vabatahtlikumalt, keegi ei sunni, et vot nüüd pead tegema. Pole koduseid ülesandeid. Tööde ajal, mida on väga harva, võid ema käest küsida, kui ei oska. Spikreid on kodus mõtetu teha. Tunni ajal võid vetsu minna, süüa ja nätsu närida. Igal ajal võid õue minna, pole mingeid piiranguid. „

  • Järgmine küsimus laste huvialade kohta?

Koduõppelapsed tegelevad ujumise, karate, akrobaatika, tennisemängu, viiuli, tšello ja akordionimänguga. Nad tantsivad rahvatantsu, vabatantsu ja balletti ja käivad keeltekoolis.

Lisaks sellele, et nad teevad kõike muud, mida ikka selles vanuses lapsed.

  • Sotsiaalset küpsust hindasid kõik lapsevanemad heaks või väga heaks. Koduõppelastel pole probleeme suhtlemisel väljaspool kodu ei laste ega täiskasvanutega. Nad on julged ja ettevõtlikud, oskavad arvestada teiste inimestega ja suudavad ennast vajadusel kehtestada.
  • Järgmine küsimus oli - Kui palju sõltute koolist, kus laps on koduõppe kirjas? Kuidas hindate koostööd kooli juhtkonnaga, õpetajaga?

W.koolis õppivate laste vanemate sõnul ei sõltu nad oma õpetamistegevuses eriti koolist ja koostööd nii kooli juhtkonna kui õpetajatega hinnati heaks.

„Ega eriti ei sõltu, mul vabadus teha, mida õigeks pean, seega pean koostööd kooli juhtkonnaga heaks.“

Tavakoolis ollakse koolist rohkem sõltuvad, kuid koostööd hinnati heaks.

Juhtkind aktsepteerib meie tegevust kuna muusikaainetes on tulemused head. Õppetegevuses sõltume täiesti koolist. Õpetajad annavad töö ja meie kodus teeme selle ära.

  • Koduõppelaste kontaktide kohta klassiga vastati enamasti, et neid on üsna harva, kuna kool asub elukohast kaugel. Lapsed on osalenud kooliaasta alguse üritustel, vahel ka ekskursioonidel vm väljasõitudel.

Kuna kooli asub kaugel, siis eriti üritustel ei osale ja ei tunne selle järele ka vajadust. Minu lapsed ei samasta end klassiga, kus nad on kirjas ja ma pole seda ka kunstlikult forsseerinud, kuna pole põhjust. See ajaks vaid segadusse. „

Muusikakeskkoolis käivad lapsed osalevad oma muusikaõpingute tõttu klassi töös samuti suhteliselt sageli.

On olnud juhuseid, kui koduõppelaps on käinud klassi esindamas olümpiaadil.

  • Järgmine oli küsimus koolipoolsest tagasisidest, hindamisest, kontrollist ja sellest, kui tihti peab laps end “näitamas” käima.

Võimalikud variandid:

Oleme käinud koolis 2-3 korda aastas. Kool ei kontrolli otseselt, pigem vaatab üle ja annab mingi võrdleva momendi eakaaslastega. Samuti võimaluse end võõras keskkonnas proovile panna.“

„Koolis ei toimu otsest hindamist, küll tunneb õpetaja huvi nende vahepeal omandatud oskuste vastu. Tunnistuse koostan ise ja õpetaja annab selle alusel välja koolitunnistuse. Tunnistus on sõnaline e hinnaguline.“

„Kooli poolt pole pressi tagasiside osas. See on minu valik, kui palju ja kui tihti käime ja õpitut näitame. Pigem on see kogemuste vahetamine kui kontroll. Hindamist kui sellist ei toimu. „

“Kord kuus käib kogu kuu materjali vastamas, väga põhjalikult. Vahepeal saadab tehtud kontrolltöid kooli. Näitab oma vihikuid”

Veerandi lõppudes ikka viimased kaks nädalat on väga tihedad”

  • Küsimusele, kas lapsevanem on kontrollimise juures ja kas teie jaoks on see kontrollis käimine probleem, vastati enamasti, et ema võib juures olla ja ongi, kuna w.kooli variandi puhul pole tegu tavapärase kontrolli, vaid pigem ema ja õpetaja vahelise kogemuste vahetamisega.

Näiteks: „Ma võin olla kontrollimise juures või mitte, nagu ise soovin. Otsest kontrolli ju ei toimugi, pigem on see minu ja õpetaja vaheline kogemuste jagamine, mis reeglina on alati tore ja innustav. Probleemiks on selle toreda kooli tohutu kaugus, sõidu kallidus ja siiski teatav kohustus „Oma nägu ära näidata“.“

Teine tsitaat: „Minu jaoks on oluline juures olla, et teada, mis toimub, kuna tunnen end vastutavana protsessi iga lõigu juures. See oli nii ka tavakoolis, kus õpetaja alguses natuke imestas, aga pärast leppis selle juuresistumisega.

Enam pole kontroll probleem, kuna vahetasime kooli. Endises koolis jäi aeg-ajalt selgusetuks, mida või keda õpetaja kontrollib. Iseenesest on see kontrollimine absurdne, kuna õpetaja ju ei tea, mida oleme teinud. Nii väikeste laste puhul ei saa keset protsessi mingeid mõõdetavaid tulemusi nõuda .“

Tavakooli variandi puhul vanemad reeglina juures ei ole, ehkki see võimalus oleks kokkuleppe korral olemas.

  • Küsimus hindamise kohta.

Jällegi erinevus w.kooli ja tavakooli vahel.

Esimeses toimub vestlus, hinnang on suuline ja lapsevanem kirjutab ise tunnistuse. Vastutushindamise eest on täielikult lapsevanemal.

Vastus: „Tagasisidet kooli poolt ma eriti ei oota, seega toimub see kodus lapse enda pealt minu jaoks. Õpetaja on sageli pigem kuulaja rollis selle kohta, mida meil talle on öelda. Õpetajate hinnangud on reeglina suulised ja keskenduvad olemasolevale positiivsele, mitte vigade otsimisele. Hindamisel olen ainuvastutav ja -otsustav.“

Tavakoolis hindab (numbriliselt) õpetaja.

Teine vastus: Toimub tavapärane nn koolikontroll ja hindamine. Tunnen pigem,et mina saan hindeid. Kuidagi võiksid nad aru saada,et lapsevaenem võiks ka vahel hinnata. Ei tunne, et mul oleks erilist sõna- või otsustusõigust.

  • Küsimusele, kas Teil on kontakte teiste koduõppeperedega ja kui oluline on Teie jaoks selliste kontaktide olemasolu? Vastati eranditult, et see on väga oluline. Kõigil vastajail olid olemas kontaktid teiste koduõppeperedega.

„Kontakt mõnede peredega on ja pean seda oluliseks. Võimalust kokku saada, materjale vahetada, suhelda, saada nõu , toetust- see on väga tähtis.

“ Suhtleme teiste koduõppeperedega. Vahetame materjale, teeme koos ühisüritusi. See on väga tähtis, et lapse teaks, et on ka teisi temasuguseid.“

„Omavahelised kontaktid on väga olulised ja on tore, et meil on selliseid tuttavaid peresid päris mitu. See loob tunde omaette mikromaailmast, kus saab tunda enda „normaalsena“. Ka lastele on see teadmine oluline, et on teisi nendesuguseid ja et kõik tunnevad end selle juures hästi ja rõõmsalt .“

  • Viimane küsimus oli koduõppelise haridusvormi parandamise ja edendamise kohta.

Enamus vastajaid soovis, et koduõpe oleks koolist eraldi ja et koduõpet läbi viiv lapsevanem oleks ainuvastutav nii protsessi kui hindamise eest.

Samas arvati, et mistahes suhtlemine teiste peredega, kas virtuaalselt või ühisürituste kaudu oleks tänuväärne ja vajalik. See võimaldaks jagada kogemusi, nõuandeid, häid õppematerjale jne.

„Minu jaoks oleks parim kui koduõpe oleks koolidest eraldi. Sest olles küll hariduselu oluline osa, on koduõpe koolis õppimisest niipalju erinev, et igasugused seosed klassiga ja klassiõpetajaga mõttetud.“

„Igal perel peaks olema võimalus oma laps koduõppele jätta, ilma et ta kardaks , et keegi võib tema last igal hetkel kontrollida. Vastutus peaks lasuma täielikult perel (hindamine sh).“

„Koduõpe võiks olla lihtsalt üks aktsepteeritud alternatiivne õppevorm, selle asemel, et olla mingi imeasi. On ju tore, kui osadel vanematel on aega ja tahtmist ise oma lastega tegeleda. Peaks lõppema see ühiskonna-poolne umbusk ja kahtlustamine, et millega nad seal ikka tegelevad?

Leiti ka, et olukord, kus koduõpet läbi viiv pere ei saa riigi poolt ette nähtud ainsatki rahalist toetust (pearaha, toiduraha, sõiukompensatsioon jne) on ebaõiglane.

„Ja see raha värk ka! Kui riik on ette näinud mingi raha lapse harimiseks, võiks selle (või vähemalt mingi osa sellest) saada see, kes last harib. Koduõpe pole ju tasuta õpe, vaid päris kulukas, kui tahta seda hästi teha. Võiks ju olla mingi kompensatsioonimehhanism, kas või kuludokumentide alusel või mingi protsendiga tavapearahast. Ma ei arva, et koduõpe oleks mingi äriprojekt, aga kui kõigile võrdselt, siis ikka koduõppelastele ka!“

Samuti tunti puudust seadusest, mis lubaks lapsi kodus õpetada 6klassi asemel 9 klassi või isegi gümnaasiumi lõpuni.

“Kõige enam tunnen puudust seadusest, mis annaks võimaluse õpetada last kodus gümnaasiumi lõpuni. Valikuvõimalusena.”

Kokkuvõtteks kaks kommentaari:

“Koduõpe on justkui üllatus koolitöötajatele või õppe erivorm.

Kuna kooliprogrammid on koostatud keskmise õpilase jaoks. Andekal hakkab igav, tekivad probleemid. Nõrgemal õpilasel tekivad probleemid,sest õpetaja ei ole ta jaoks aega. Need on kindlasti äärmused, kellele tuleks soovitada koduõpet juba kooli poolt. Väga andekas VAJAB eraõpetajat- muidu lähevad anded kaotsi.

Kolmas täiesti aktsepteeritav koduõppe põhjus peaks olema vanemate soov seda teha, seepeaks olema ka haridustöötajatele selge.”

„ Koduõpe vajaks täielikku tunnustamist ja koduõpetajad täielikku usaldust. Elu siin planeedil on muutunud, aeg oleks ka haridusametnikel sellest aru saada! Ükskõik, kas laps õpib kodus “probleemide” tõttu või andekana vanemate otsusel- tulemused on ju alati olnud positiivsed! Toetus, nii materiaalne kui ka vaimne olgu igale lapsele ühesugune.”